Nukufilmi rasked ajad.

Interview

Ma loodan, et Nukufilm jääb eksisteerima. Nagu ütles Riho Unt “Nukufilm on umbrohi, mis vaatamata niitmisele edasi eksisteerib”.

Ja miks ometi kunstnikutel on vähe toetust (ükskõik mis kunsti valdkonnas)?

Miks riik ei toeta kultuuri? Miks on halvad juhid nendel, kes soovivad teha oma tööd ja teostada oma ideid?

Juba praegu filmid seisavad, sest Nukufilmil pole toetust.

Käisin veidi ringi. Märkasin, et neil on palju auhindu erinevatel aegadel võidetud ja paljudes riikides, kuid neid ei tunnustata? Miks? Kas inimestel pole huvi Nukufilmi vastu, kuna populaarne meedia võtab võimu? See on ju absurd, et osa Eesti kultuurist sureb välja.

Pealegi Nukufilm sobib mitte ainult lastele, vaid ka kogu perele. Need võivad vabalt asendada ameerika multifilme. Igas riigis on oma animafilmi stiil, sest seal elavad erinevad kunstikud.

Keskkond loob inimese ja tema otsused. Pealegi on see eestimaine eripära. Kui eestlased armastavad Eestit, siis nad toetavad neid inimesi. Aga paistab, et ülemus/juhataja ei hooli neist. Ja see tähendab seda, et normaalne inimene ikkagi hoolib enda sarnasest, ega soovi halba.

Nagu 2011. aastal keelati Venemaal ära Nõukogude aegseid multikaid ja isegi võeti mõnelt autorilt ära (või kõigilt) Miks küll? Laps ei hakkagi suitsetama, kui tema närvidega ja eluga on kõik korras.

Loodame, et tulevad veel paremad ajad, kui olid enne. Nad on kõik andekad inimesed, kes kasutavad oma kujutlusvõimet, mis on loovus. See mis toimub, ei ole normaalne.

Paljud saavad aru, aga ei tee midagi. Mida ma saan teha? Kirjutada.

Cosplay: Venom Snake from Metal Gear Solid V

Interview, Photowalks

Kohtusin täna EKA moedisaini magistris õppiva neiuga, kes tegeleb alatest 2010 aastast ka cosplay-ga. Ta on osalenud Eestimaa festivalidel.

Kirjeldab tegelast lühidalt: Tegemist on palgasõdurite juhiga. Sõjas kaotas käe ja silma. Langes koomasse 9 aastaks. Ärkas üles ja nüüd tahab kättemaksu.

Algul mõtlesin valida Viimsi lokatsiooniks, kuid hiljem vaadates pilte ja rääkides temaga valisin ikkagi Männiku Discgolfi rada, kuigi sellist maastikut nagu mängus Eestis pole.

Grimmi tegi samuti ise, nagu ka kostüümi.

Silvia joonistusi saab leida devianart-is, instagramis ning youtube-s.

Tema kuulab DnB, kuid mitte kindlat artisti, vaid pigem otsib youtubes playliste. Pärit on Tartust, pigem kunstiga tegelevast perekonnast.

Jõudsime pildistada enne vihma, kuid vahepeal Ta kaotas ära ühe relva osa, juhtus siis kui pidime trepidest alla tulema,  õnneksõigel ajal pani tähele ise, kuna mina küll ei paneks tähele, vb ainult siis kui oleks pilte hakkanud vaatama.

Eriti suured tänud Peeter Sirgele, kes laenatas mulle objektiivi: Helios 44-4, 2/ 58, M42 adapteriga.

Galerii

 

 

EMP 2015(intervjuud)

Interview

Minu esimesed intervjuud mida võtsin iseseisvalt Eesti Muusika Päevadel 2015 jooksul.

Head ja huvitavat lugemist!

Hotell Palace toimus EMP 2015 ajal ühiskirjutamine.

Intervjuu heliloojaga ja dirigendiga Rasmus Puur

E: *Mis tunne on olla esimene?

R.P: Esimene olla on ühest küljest hästi lihtne, sest mitte keegi ei ole dikteerinud sulle ette, mida sa pead kirjutama. Aga teisest küljest jälle nagu iga loo alustamine on mingis mõttes raske. Et on see valge paber sinu ees ja mida sa siis esimesena kirja paned. Kui midagi juba on, siis on natukene lihtsam üle võtta. Aga samas on jah see, et siis sa said nagu ise vabalt ükskõik mida kirjutada. Ma mõtlesin, et olen selles suhtes teiste vastu aus ja ma ei mõtle kodus välja, mida ma kirjutan. Ehk siis tulen siia valmis ideega ja kirjutan nagu kulda, vaid et hakkasingi kell 11 siin täpselt mõtlema ja siis tuli nii, nagu ta tuli.

E: *Miks valisite just sellise pealkirja?

R.P: Ma ei tea – see tundus mulle esiteks mitmetähenduslik ja et seal on palju võimalusi. Seal saab kasutada erinevaid teemasid, karaktereid, mõtteid – ta on hästi avar. Ja teine asi oli see, et me oleme siin keset linna ja kuidas kõik see, mis siit aknast paistab, mõjub ja kuidas seda peegeldame.

E: *Kuidas see mõjus teile?

R.P: See mõjuski selles mõttes, et mingis mõttes on seal akna taga nagu rahu – sa vaatad fassaadi tagant välja, on rahulik kulgemine, inimesed liiguvad, trammid sõidavad, autod sõidavad… Aga teisest küljest, kui sa keskendud üksikule inimesele lõpuks, siis seal on mingisugune rahutus. Et selline vahelduv pilt ja eks ma üritasin seal siis ka nii, et andsin kaks teemat teistele kätte ja mind nagu huvitab, mis teised sealt üles korjasid. Et kuidas nemad seda linna rahu siis näevad.

E: *Kaua te kirjutasite?

R.P: Ma hakkasin kirjutama, no ütleme viis või kümme minutit hiljem hakkasin mõtlema, ja ütleme viis kuni kümme minutit varem lõpetasin… kuskil 40-50 minutit, sinna vahele. Tund aega oli kokku.

E: *Palju te jõudsite selle ajaga tehtud?

R.P: Ma jõudsin natukene alla minuti, et mitte väga palju, sest alguses läks niimoodi, et ma kirjutasin esimese kümne minutiga pool minutit ja siis ma vaatasin, et kui ma nii jätkan, siis läheb jube pikaks. Kui kõik teised veel kirjutavad, siis lõpuks on umbes 20 minutit teos. Ja siis võtsin natukene tuure maha ja hakkasin seal mõtlema, et mida veel nagu laiendada. Ja siis ta nii minuti ringis umbes tuligi.

E: *Kuidas see keskkond mõjub?

R.P: Keskkond mõjub väga raskelt, sest ma arvasin, et see on lihtsam, aga kui inimesed ikkagi akna taga vaatavad ja jäävad seisma ja teevad pilti, siis see oli ikkagi päris ebamugav. Ma arvasin, et see on nagu rahulikum, et ma suudan rohkem keskenduda, aga see oli päris ärev.

Helilooja ja pianist Rein Rannap

*Kuidas on tänane keskkond teid mõjutanud?

R.R: Ma arvan, et keskkond ei mõjutanud. Mõjutas ikka see, mis teised enne teinud olid. Eeskätt ma vaatasin, see vahetult enne minu kirjutatu lõppu põhjalikult. Jätsin selle meelde ja püüdsin täpselt nendest nootidest edasi minna. Ka samas meeleolus, samas faktuuris ja siis alles hakata teda lähendama enda… alguses jah ja siis hiljem alles hakata seda faktuuri ja meeleolu pisitasa nii…

*Kas oleksite tahtnud rohkem aega kirjutamiseks?

R.R: No ma kirjutasin ligi 50 sekundit, et selles suhtes päris hästi tunni aja kohta. Ega seal ei olnudki mingit aega ette nähtud, et võib kirjutada lühemalt, võib kirjutada pikemalt. Eks poole tunniga oleks saanud 25 sekundit ja kahe tunniga vastavalt siis rohkem. Ma usun, et see tempo on distantne. Tegelikult läks tempo järjest kiiremaks, sest lõpus jõudsin ma ühe enda omaste stiilide juurde, mis on siis siukene hästi palju kordusi, siuke repetatiivne asi ja seal ma sain kasutada juba copy-paste´t muusika edasiarendamiseks, kui ta alguses läks polüfooniliselt ja see on hästi keerulise harmooniaga, alguses ma alustasin lähtuvalt eelmisest lõpust, siis mida edasi, seda rohkem ma jõudsin siuksesse minimalistlikku ja repetatiivsesse ja korduste ja ja muusikani… helikeeleni.

*Milline on teie lemmik kirjutamis-loomiskoht?

R.R: Ma olen seni ainult kodus kirjutanud, ma arvan, et ma olen mõelnud reisidel kirjutamisest, aga ma pole selleni veel jõudnud. Mis on huvitav, et mina peaaegu alati muusikas, mida ma varem olen kirjutanud, on loodud nii, et mul on nagu tervik enne selge. Mul on selge, millised muutused, mis karakterid, mis fraktuurid, mis tempod üldiselt on tulemas ja kui kaua nad umbes kestavad. Ja siis mul on ka varem komponeeritud, muusikalimotiive, meloodiaid, faktuure, harmoonilisi järgnevusi, on nagu juba elementidena  mustandis väga palju valmis ja siis, kui ma päris kokku hakkan seda lugu panema, siis ma panengi nagu nendest elementidest ja kuskilt ainult natukene mingeid illustreerivaid hääli või üleminekuid komponeerin töö käigus. Aga täna oli selles mõttes, et “Ma alustasin sellest esimesest akordist, mille ma leidsin sobivat selle eelmise helilooja kirjutatud viimase akordi järele. Alustasingi sellest ja tõesti hakkasin samm-sammult vaatama, kuhu ma võiks välja jõuda. Lihtsalt kõlaliselt mängisin seda eelmist, kuhu ma siis olin jõudnud, ja vaatasin, kuhu ma võiks siis edasi minna. Nii suures ulatuses minna pimedas ja valgustada ainult oma jalgade ette, vahetult, taskulambiga – see oli minu jaoks esmakordne. Mitte et ma seda teinud ei oleks – kui ma mustandeid kirjutan, siis küll – aga valmis teoseid ma olen alati kirjutanud, kui mul on ikkagi kogu teekond valgustatud. Et ma olen seadnud prožektorid juba lõpuni välja ja ma tean, mis see lõpp on. Väga palju olen joonistanud skeemile ette oma nö samme, tegevusi, sündmusi. Mul on nagu orienteerumiskaart juba valmis, kuigi mitte päris täpselt – mingi asi on ikka pikem, mingi lühem, kõik see muutub. Aga kõik on nagu ikkagi valgustatud, see teekond. Seda, et ma ei olnud mõelnud, mis ma ülejärgmise sammuna teen, et valgustasin seda ja tegelesin samal ajal järgmise sammuga, ja see nagu kohe välja anda publikule… selles mõttes oli see esmakordne. Selline tore võimalus natuke turvatsoonist välja kisutud olla.”

Helilooja ja Veneteatri muusikaaline juht Aleksandr Žedeljov aka FAERSHTEIN

Peale kontserti ” Elurikkus” kus esitati ka tema looming:

Elina Lait: Kuidas te ennast tunnete?

Aleksandr Ž:  praegu on nüüd rahulik.

E.L: Aga enne?

A.Ž: Mängimise ajal väga närvis, nagu ise mängiksin.

E: kas olete näidanud enne esiettekannet kellelegile teost?

A.Ž: Jah, Tegime Insomnia kvartetiga lindistust paar kuud tagasi ja isegi tegime art-viideo ja võib öelda, et internetis oli esiettekanne, mis oli isegi Eesti top7

E: Kuidas te ettevalmistasite esiettekanneks nagu helilooja?

A: Ettekanneks oli juba oli kõik valmis. Ettekanneks nagu inimene mitte midagi erilist. Nagu inimene ikka, rahulikult. Panin uue särgi :D.

E: Teos kannab teost nime Kalligraafia, olete ise proovinud?

A: Jah, Kui vaadata youtubes viideot, mind inspireeris see kunst väga. Siis leidsin, et Eestis on Kalligraafia kool ja õppejõud Kalligraafia koolis ise kirjutas. Video: https://www.youtube.com/watch?v=WmT1CIftesI

E: Millised tänased kompositsioonid teile meeldisid?

A: Mulle meeldis teine kompositsioon klaverile see on vapustav. See oli väga hea. Aleksandril tuli järjekordne premiere “Hammasrattad” Kuulate ka tema soundcloudi

Helilooja ja Einike Leppik

E: *kavas oli teie loo kirjelduses Camus´e tsitaat. miks valisite just selle?

E.L: see iseloomustab kõige paremini selle loo olemust, minu konseptsiooni muusikast üldse, mille keskmeks on ikkagi selline ilumeel.

*te olete praegu väga emotsionaalne. kas see on tingitud teose esitamisest?

E.L: ma ei oska seda öelda. ma ei tunne, et ma üleliia emotsionaalne olen, aga lihtsalt kontsert õnnestus ja teose ettekanne.

*mis tähendab nr 6?

E.L: Alates sellest hetkest, kui ma hakkasin muusikat kirjutama, otsustasin, et nimetan selliseid lühikesi palu, mis on erinevatele koosseisudele, nimetama intuitsioonid. ja olen jõudnud kuuenda numbrini. neid on erinevatele koosseisudele. number six on lihtsalt orkestrile – see on järjekorranumber.

Intervjuud mida võtsime koos Kertuga – minu paarilisega.

Helilooja Kristo Matson

*Teie teose pealkiri on “Kaotatud ruum”. Mida see tähendab?

K. M: Minu jaoks sümboliseerib see seda, et on üsna hämmastav, kui palju inimesed on füüsilist ruumi ära kaotanud ja nüüd tundub, et hakkab ka siuke vaimne ja sotsiaalne ruum vabatahtlikult ära kaduma. See on üsna hämmastav, kuidas me paneme kõiksugu asju sotsiaalmeediasse ülesse, teadvustamata, mida me sellega ära anname tegelikult.

*Kui kaob ruum, siis kaob ka aeg. Vähemalt muusikat kuulates. Peamine küsimus on aga kuhu need kaovad?

K. M: Ma ei tea, kas ruumi kadudes kaob aeg. Võib-olla kaob, aga ma pole kindel. See on natuke selline füüsikaline värk, et võib, aga ei pruugi.

Helilooja Riho Esko Maimets

*Akordion ei ole just kõige klassikalisem pill, mida sümfooniaorkestriga koos mängitakse. Kuidas ta siiski Teie valikuks osutus?

E.M: Ausalt öeldes minu poole pöörduti ja ma võtsin tellimuse hea meelega vastu. Muidugi pidin süvenema pilli, aga eesti akordionistid on meeletult toredad ja sündis väga tore koostöö, mida ma loodan, et kestab väga pikka aega.

*Akordioni roll selles teoses oli küllaltki meditatiivne. Kuidas Henri Zibol, noorel tähel, selle ettekandmine õnnestus?

E. M: Ma arvan, et see oli talle vaimne väljakutse ja ta sai sellega ilusti hakkama. Mulle kulub selline meditatsioon kogu aeg ära, sest ma arvan, et me elamegi lõhestunud aeg-ruumis. Nagu kõik heliloojad ja filosoofid räägivad, ma nõustun – tuleb leida ühendus iseendaga ja mina teen seda sellisel moel.

Mitmekülgne muusik Meelis Vind

*Kuidas suhestub põhjamaine inimene Lõuna-Euroopa ja Idamaade muusikaga?

M.V: Selles ei ole midagi keerulist. Muusika on universaalne ja palju oleneb sellest, millega ollakse tegelenud oma elu jooksul ning millist muusikat ollakse kuulanud. Meil on kõigil teatud mõjutused.

*Kumb paneb rohkem põlve värisema – kas oma teose ettekande ootamine või enda esinemise ootamine? Täna olite mõlemas olukorras.

M.V: Heliloojana tegin ma sisuliselt debüüti – ma ei ole kunagi kuulanud ühtegi sellist lugu, et ma olen loo kirjutanud ja keegi teine mängib seda. Seetõttu oli too ootamine ja kuulamine märksa närvesöövam kui ise lavale minnes, sest siis ma olin juba omas rollis.